Total Pageviews

Monday, August 6, 2012

Töö, turistiks olemine, toredad tutvused

Tere!

Minu Kanada reisi lõpuni on jäänud veel 9 päeva ning kirjutan üle pika aja sellest, mis vahepeal toimunud on.

Nagu eelmises postituses sai natuke mainitud, siis õnnestus mul Torontos tööd saada. Õnneks ei pidanud seda kaua otsima. Pärast esimest Torontos veedetud nädalat teatas isa mulle ühel õhtul: "Homme 7.30 kiriku juurde tööle!" Kuna Toronto Peetri kirik otsustas endale lifti ehitada, siis oli vaja tööjõudu, kes kaevaks ning tassiks planeeritava lifti alla jääva ala tühjaks. Kuna labidat olen ma varemgi käes hoidnud ning üht-koma-teist on tassitud kah, siis polnud mul midagi selle töö vastu. "Saabki natuke füüsilist tööd teha", mõtlesin omaette. Lifti on kirikul vaja selle pärast, et kui hoone 60ndatel ehitati, olid väliseestalsed üsna noored ning kellelgi polnud probleemi treppidest liikuda. Nüüd aga on aastad mööda läinud, ning ega keegi neist vabatahtlikult alumisele korrusele ei tiku (seda enam, et käimisraamiga inimesi on järjest juurde tekkinud).

Aga nii juhtuski - 4. juulil kell 7.30 olin ma kiriku juures platsis, kus kohtusin oma töökaaslaste ja bossiga. Töökaaslasteks sain ma 2 poolakat - Wes (õige nimi Wietzek) ning Peter. Wes oli Torontosse tulnud umbes 20 aastat tagasi noore mehena. Selle aja jooksul on ta töötanud väga erinevates kohtades, kuid enamasti ikka ehitusel. Välimuselt on ta nagu meremees Popeye - nägu krimpsus ning käed nagu sepal. Igatahes on ta igati lahe sell. Teiseks töökaaslane Peter, ühtlasi Wesi nõbu, on juba Kanadas sündinud poolakas. Väga suur mees, umbes 2 meetrit pikk ja silma järgi kaalub oma 120 kilo. Ka tema meenutas multifilmi tegelast, täpsemalt Homer Simpsonit, kellel on juuksed peas. Ka tema on muhe sell, kuigi vähe pika taibuga. Inglisekeelt oskavad mõlemad, kuigi Wes teatavate komistustega. Peter seevastu puhtalt. Tööd tehes suhtlesid nad omavahel segamini poola ja inglise keeles, mistõttu jäi mul mõnigi kord arusaamatuks, mida nad täpsemalt räägivad. Mis aga selle juures kõrvu jäi, oli see, et Peter kõneles aktsendiga poola keelt (kui võrrelda seda Wesi omaga). See oli üsna naljakas, sest inglise aktsendiga poola keel kõlas nagu Simsi (üks arvutimäng) tegelaste keel.

Objekti peal oli Wes vastutavaks isikuks ning mina ja Peter täitsime tema käsku. Tema aga sai oma juhised John-ilt, kes meile ka palka maksis. John on küll itaalia juurtega, kuid elanud vist terve elu Kanadas (pole päris kindel). Igatahes rääkis ta puhast inglise keelt. Tema oli ka see, kes mulle ja teistele palka maksis. Jällegi normaalne tüüp.

Kuna minu õige nimi oli neile kolmele liiga raske hääldada, siis lubasin ma neil end kutsuda lihtsalt John-iks. Kõigil kergem. Nii oligi hommikuti tore, kui ülemus John objekti kaema tuli, teretada üksteist: "Morning John"; "Morning John".

Esimesed 2 nädalat olid üsna väsitavad. Kuna sellel perioodil oli kõige enam kaevamist ja tassimist, siis füüsiliselt võttis see natuke ikka läbi (seda enam, et ma käisin õhtuti veel trenni tegemas). Selle aja jooksul täitsime 2 suurt veoauto prügikonteinerit mulla ja killustikuga, ning kolmas sai muud jama täis laotud. Nõnda askeldasime kolmekesi 5 päeva nädalas, 8,5 tundi päevas. Vahepeal muutusid ka käsivarred parajalt valusateks. Korra isegi nõnda, et ühes Vene restoranis (Red Square) osutus liha lõikamine omaette katsumuseks. Õnneks läks see mõne päevaga üle.

Kuid töö juures polnud kõige väsitavamaks mitte pidev füüsiline tegevus, vaid see, millises leitsakus seda teha tuli. Teisel nädalal oli asi täiesti käest ära - iga päev 33-37(!) kraadi sooja ning tohutult niiske õhk. Õhk on siin üldiselt niiske, kuna Ontaario järv (64,030 km2), mis jääb kohe Toronto kõrvale, on mageda veega ning see tekitavatki suurt õhuniiskust. Nüüdseks olen enam-vähem sellega harjunud. Samas jõudsin siin järeldusele, et pole sel Eesti kliimal viga midagi (:D). Mainin siiski ära, et nii kõrged temperatuurid pole pätis normaalsed ka kohalike jaoks (juulis on siin enamasti ikkagi 28-33 kraadi). Seetõttu olid ka Wes ja Peter tööpäeva lõpuks parajalt märjad kaltsud.

Esimese kahe ja poole nädala möödudes tulid kriku juurde tööle ka betoonilõhkujad. Tegu oli sellise ettevõtte nagu Romala töölistega. Pooled neist itaallased, pooled mustalt mandrilt. Nende juhtiv töötaja oli üsna emotsionaalne sell - tema kaastöölised said päris palju kuulda karjatusi: "Nooooo! Dont do thaat! Noooo!! Put it down!!" jne. Ega ta tegelikult nende peale pahane polnud, ta lihtsalt ei osanud nagu muud moodi rääkidagi. Paras naljahammas oli teine. Esiteks sai minu lõuaalune karvkate tema naljatamise osaliseks. Ta tuli minu juurde ja küsis lõuaalusele osutades: "What iz this?" "That´s my beard." "Noo! This is no beard! Osama Bin Laden had a real beard!". See pakkus talle oluliselt rohkem nalja kui mulle tollel hetkel. Aga muidu oli täitsa OK vana.

Igatahes nende saabudes sai meil kolmel raskem töö sisuliselt otsa. Kui 3 nädalat oli möödunud, suunas John Wesi ja Peteri teisele objektile. Samas oli vaja, et keegi teeks kiriku hommikuti lahti Romala sellidele ning kiriku sekretärile, ning hoiaks silma peal, et tüübid seal midagi ära ei lõhuks (peale betooni). Selleks tööks sobisin ma piisavalt hästi. Peale silma peal hoidmise koristasin ma ka kiriku ümbert ning kastsin lilli. Töö muutus hulka kergemaks, aga selle võrra ka igavamaks. Olin nõnda tööl veel 2 nädalat ning 3. augustil oli töö juures viimane päev.

Kokkuvõttes oli üsna hea kogemus väljamaal ehitusel töötada. Töötingimused on siin korralikud ning palk samuti viisakas. Tööpäeva sees on pool tundi tasustamata aega lõuna jaoks, kuid sealjuures on ka hommikuti (2 tundi pärast töö algust) üks kohvipaus, mille ajal töötund tiksub ning kus tööandja kohvi (minu puhul tee) kinni maksab. Ses suhtes ei saa nuriseda. Samuti lubas John meil teha lühemaid tööpäevi, kui ilm päris talumatuks muutus (nii lõpetasimegi kolmes päeval tund aega varem päeva). Mis mulle meeldis, oli see, et minu töökaaslased ei suitsetanud. See muutis minugi olemise meeldivamaks. Osad ettevõtted on siin üldse kehtestanud korra, et kui ei suitseta, saad kõrgemat tunnitasu. John ka seda nippi rakendas, Romala samas mitte. Iga ettevõte otsustab ise. Lühidalt, päris tore kogemus ning üliõpilase rahakotile kahtlemata kasulik.

Kuid ega ma kogu aja kah tööd teinud. Sellel ajal sai külastatud ka palju põnevaid ja ilusaid kohti. Tööpäevad lõppesid enamasti 16.30, mistõttu jäi ülejäänud toimetusteks piisavalt aega. Loomulikult külastasin ma suuremaid Toronto vaatamisväärsusi. Ühel õhtul käisime isaga linnas niisama jalutamas, kui ühtäkki tuli mõte Toronto teletorni (Toronto CN Tower) külastada. Kuna õues oli juba pime, sai seal meeletult laheda vaate linnale. Samuti oli hea istuda klaaspõrandal, kui sinu jalge alla jääb 342 meetrit. Igatahes kui satute Torontosse, siis soovitan külastada.

Lisaks sai külastatud selliseid paikasid (panen lingid nimede juurde, et saaksite ise põhjalikumalt  nende paikade kohta uurida, sest minu mälu võib edastada vähe painutatud infot) nagu Ontario Science Center, mille kõrval Ahhaa oma suurusega just uhkustada ei saa. See oli nii suur, et ma pean sinna ühe korra veel minema ja vähemalt pool päeva sellele pühendama, sest 2 tunniga ei tee seal suurt midagi (nagu esimese külastusega selgeks sai). Jõudsime käia ka sellises kohas nagu Casa Loma, mille puhul on tegu siis Sir Henry Mill Pellati residentsiga, mille ta lasi ehitada aastatel 1911-1914. Selle hoone puhul on huvitav vaadata, kuidas Neogooti stiil on ühendatud tolleaegse tehnoloogia suursaavutustega.

Vahepeal olen jõudnud käija ka väljaspool Torontot. Nii käisin alles viimasel nädalavahetusel St. Jacob´i turul, mis jääb Torontost ca 2 tunni kaugusele. Selle turu peal on võimalik näha mennoniite, eestlase jaoks ütleb termin amish vast rohkemat. Täpsemalt on amishid üks tüüp mennoniite. Igatahes väga üldistavalt öeldes on amišite näel tegu usulahuga, mis harrastab traditsioonilist elustiili. Neid tuntakse eelkõige selle poolest, et enamasti nad ei kasuta kaasaegset tehnoloogiat (sh elekter, telefonid, autod jne). Nad oleks nagu 17. sajandisse pidama jäänud. Samas aga Ontarios elavad mennoniidid pole end täielikult vastandanud kaasaegsetele leiutistele. Nii näiteks kasutatakse talupidamises ikkagi traktoreid ning ka elektroonilisi seadmeid (vähesel määral).Igatahes nad seal turul tegutsesid ning müüsid igasuguseid asju. Loomulikult pakkusid nad erinevaid toiduaineid, aga ka näiteks Kanada võtmehoidjaid (ostsin isegi 2 tükki). See oli üldse üks suur turg ning sain sealt igast huvitavaid asju.

Kui olime turul ära käinud, külastasime Hamiltoni lähedal asuvat  African Lion Safari´t. Seal oli võimalik sõita autoga läbi suure pargi, mis oli täis erinevaid eksootilisi linde, lõvisid, gepardeid, ninasarvikuid, sebrasid ja muid tegelasi. Päris lahe oli vaadata sebrat meetri või jaanalindu umbes 10-20 cm kauguselt. Kahtlemata üks parimaid külastusi siin oldud aja jooksul. Odav lõbu see just polnud (70 dollarit 2 inimest), aga kahtlemata seda väärt. Filmisin selle üles kah. Võite seda vaadata SIIT.

Peale turistiks olemise ja töö tegemise on mul olnud võimalus tuttavaks saada väga huvitavate inimestega. Kahtlemata on mul hea meel, et mul avanes võimalus saada tuttavaks Roman Toiga. Olles temaga mitmetel kordadel lõunatamas ja kohvitamas käinud, peab tõdema, et vanahärra Toi on oma kõrge eluea (96 aastat vana) juures säilitanud hea huumorimeele ja terava mõtlemise. Tema jutustatud lood I Eesti aegsest Tartu üliõpilaselust on olnud põnevad ning omajagu valgustavad. Pole just igapäevane kõneleda inimesega, kelle õppejõuks on olnud Jaan Tõnisson, või kes analüüsib omast kogemusest Konstantin Pätsu aegset Eestit.

Teine huvitav inimene on EELK välis-Eesti piiskop Andres Taul, kes on hetkel ilmselt ainus Eesti luteri pastor, kes on omandanud oma teoloogia hariduse Oxfordist. Tal jagub küllalt lugusid sellest, kuidas eestlased väljaspool kodumaad elasid ning muid huvitavaid jutte. Kahtlemata inimene, kellega on olnud hea meel tuttavaks saada.

Aga lõpetuseks tahan öelda, et ma väga ootan taas Eestisse saabumist. Torontos viibimine on olnud kahtlemata tore ning värskendav, kuid sõpru ja kodust Eestimaad see ei asenda. Loodan teid kõiki varsti kohata ning muljetada maast ja ilmast. Ilmselt jõuan ühe postituse veel enne lennule asumist kribada. Seega võite sellel nädalal veel korra seda blogi külastada.

Olge mõnusad ning rõõmustame koos Heiki Nabi medali üle :)