Total Pageviews

Monday, August 6, 2012

Töö, turistiks olemine, toredad tutvused

Tere!

Minu Kanada reisi lõpuni on jäänud veel 9 päeva ning kirjutan üle pika aja sellest, mis vahepeal toimunud on.

Nagu eelmises postituses sai natuke mainitud, siis õnnestus mul Torontos tööd saada. Õnneks ei pidanud seda kaua otsima. Pärast esimest Torontos veedetud nädalat teatas isa mulle ühel õhtul: "Homme 7.30 kiriku juurde tööle!" Kuna Toronto Peetri kirik otsustas endale lifti ehitada, siis oli vaja tööjõudu, kes kaevaks ning tassiks planeeritava lifti alla jääva ala tühjaks. Kuna labidat olen ma varemgi käes hoidnud ning üht-koma-teist on tassitud kah, siis polnud mul midagi selle töö vastu. "Saabki natuke füüsilist tööd teha", mõtlesin omaette. Lifti on kirikul vaja selle pärast, et kui hoone 60ndatel ehitati, olid väliseestalsed üsna noored ning kellelgi polnud probleemi treppidest liikuda. Nüüd aga on aastad mööda läinud, ning ega keegi neist vabatahtlikult alumisele korrusele ei tiku (seda enam, et käimisraamiga inimesi on järjest juurde tekkinud).

Aga nii juhtuski - 4. juulil kell 7.30 olin ma kiriku juures platsis, kus kohtusin oma töökaaslaste ja bossiga. Töökaaslasteks sain ma 2 poolakat - Wes (õige nimi Wietzek) ning Peter. Wes oli Torontosse tulnud umbes 20 aastat tagasi noore mehena. Selle aja jooksul on ta töötanud väga erinevates kohtades, kuid enamasti ikka ehitusel. Välimuselt on ta nagu meremees Popeye - nägu krimpsus ning käed nagu sepal. Igatahes on ta igati lahe sell. Teiseks töökaaslane Peter, ühtlasi Wesi nõbu, on juba Kanadas sündinud poolakas. Väga suur mees, umbes 2 meetrit pikk ja silma järgi kaalub oma 120 kilo. Ka tema meenutas multifilmi tegelast, täpsemalt Homer Simpsonit, kellel on juuksed peas. Ka tema on muhe sell, kuigi vähe pika taibuga. Inglisekeelt oskavad mõlemad, kuigi Wes teatavate komistustega. Peter seevastu puhtalt. Tööd tehes suhtlesid nad omavahel segamini poola ja inglise keeles, mistõttu jäi mul mõnigi kord arusaamatuks, mida nad täpsemalt räägivad. Mis aga selle juures kõrvu jäi, oli see, et Peter kõneles aktsendiga poola keelt (kui võrrelda seda Wesi omaga). See oli üsna naljakas, sest inglise aktsendiga poola keel kõlas nagu Simsi (üks arvutimäng) tegelaste keel.

Objekti peal oli Wes vastutavaks isikuks ning mina ja Peter täitsime tema käsku. Tema aga sai oma juhised John-ilt, kes meile ka palka maksis. John on küll itaalia juurtega, kuid elanud vist terve elu Kanadas (pole päris kindel). Igatahes rääkis ta puhast inglise keelt. Tema oli ka see, kes mulle ja teistele palka maksis. Jällegi normaalne tüüp.

Kuna minu õige nimi oli neile kolmele liiga raske hääldada, siis lubasin ma neil end kutsuda lihtsalt John-iks. Kõigil kergem. Nii oligi hommikuti tore, kui ülemus John objekti kaema tuli, teretada üksteist: "Morning John"; "Morning John".

Esimesed 2 nädalat olid üsna väsitavad. Kuna sellel perioodil oli kõige enam kaevamist ja tassimist, siis füüsiliselt võttis see natuke ikka läbi (seda enam, et ma käisin õhtuti veel trenni tegemas). Selle aja jooksul täitsime 2 suurt veoauto prügikonteinerit mulla ja killustikuga, ning kolmas sai muud jama täis laotud. Nõnda askeldasime kolmekesi 5 päeva nädalas, 8,5 tundi päevas. Vahepeal muutusid ka käsivarred parajalt valusateks. Korra isegi nõnda, et ühes Vene restoranis (Red Square) osutus liha lõikamine omaette katsumuseks. Õnneks läks see mõne päevaga üle.

Kuid töö juures polnud kõige väsitavamaks mitte pidev füüsiline tegevus, vaid see, millises leitsakus seda teha tuli. Teisel nädalal oli asi täiesti käest ära - iga päev 33-37(!) kraadi sooja ning tohutult niiske õhk. Õhk on siin üldiselt niiske, kuna Ontaario järv (64,030 km2), mis jääb kohe Toronto kõrvale, on mageda veega ning see tekitavatki suurt õhuniiskust. Nüüdseks olen enam-vähem sellega harjunud. Samas jõudsin siin järeldusele, et pole sel Eesti kliimal viga midagi (:D). Mainin siiski ära, et nii kõrged temperatuurid pole pätis normaalsed ka kohalike jaoks (juulis on siin enamasti ikkagi 28-33 kraadi). Seetõttu olid ka Wes ja Peter tööpäeva lõpuks parajalt märjad kaltsud.

Esimese kahe ja poole nädala möödudes tulid kriku juurde tööle ka betoonilõhkujad. Tegu oli sellise ettevõtte nagu Romala töölistega. Pooled neist itaallased, pooled mustalt mandrilt. Nende juhtiv töötaja oli üsna emotsionaalne sell - tema kaastöölised said päris palju kuulda karjatusi: "Nooooo! Dont do thaat! Noooo!! Put it down!!" jne. Ega ta tegelikult nende peale pahane polnud, ta lihtsalt ei osanud nagu muud moodi rääkidagi. Paras naljahammas oli teine. Esiteks sai minu lõuaalune karvkate tema naljatamise osaliseks. Ta tuli minu juurde ja küsis lõuaalusele osutades: "What iz this?" "That´s my beard." "Noo! This is no beard! Osama Bin Laden had a real beard!". See pakkus talle oluliselt rohkem nalja kui mulle tollel hetkel. Aga muidu oli täitsa OK vana.

Igatahes nende saabudes sai meil kolmel raskem töö sisuliselt otsa. Kui 3 nädalat oli möödunud, suunas John Wesi ja Peteri teisele objektile. Samas oli vaja, et keegi teeks kiriku hommikuti lahti Romala sellidele ning kiriku sekretärile, ning hoiaks silma peal, et tüübid seal midagi ära ei lõhuks (peale betooni). Selleks tööks sobisin ma piisavalt hästi. Peale silma peal hoidmise koristasin ma ka kiriku ümbert ning kastsin lilli. Töö muutus hulka kergemaks, aga selle võrra ka igavamaks. Olin nõnda tööl veel 2 nädalat ning 3. augustil oli töö juures viimane päev.

Kokkuvõttes oli üsna hea kogemus väljamaal ehitusel töötada. Töötingimused on siin korralikud ning palk samuti viisakas. Tööpäeva sees on pool tundi tasustamata aega lõuna jaoks, kuid sealjuures on ka hommikuti (2 tundi pärast töö algust) üks kohvipaus, mille ajal töötund tiksub ning kus tööandja kohvi (minu puhul tee) kinni maksab. Ses suhtes ei saa nuriseda. Samuti lubas John meil teha lühemaid tööpäevi, kui ilm päris talumatuks muutus (nii lõpetasimegi kolmes päeval tund aega varem päeva). Mis mulle meeldis, oli see, et minu töökaaslased ei suitsetanud. See muutis minugi olemise meeldivamaks. Osad ettevõtted on siin üldse kehtestanud korra, et kui ei suitseta, saad kõrgemat tunnitasu. John ka seda nippi rakendas, Romala samas mitte. Iga ettevõte otsustab ise. Lühidalt, päris tore kogemus ning üliõpilase rahakotile kahtlemata kasulik.

Kuid ega ma kogu aja kah tööd teinud. Sellel ajal sai külastatud ka palju põnevaid ja ilusaid kohti. Tööpäevad lõppesid enamasti 16.30, mistõttu jäi ülejäänud toimetusteks piisavalt aega. Loomulikult külastasin ma suuremaid Toronto vaatamisväärsusi. Ühel õhtul käisime isaga linnas niisama jalutamas, kui ühtäkki tuli mõte Toronto teletorni (Toronto CN Tower) külastada. Kuna õues oli juba pime, sai seal meeletult laheda vaate linnale. Samuti oli hea istuda klaaspõrandal, kui sinu jalge alla jääb 342 meetrit. Igatahes kui satute Torontosse, siis soovitan külastada.

Lisaks sai külastatud selliseid paikasid (panen lingid nimede juurde, et saaksite ise põhjalikumalt  nende paikade kohta uurida, sest minu mälu võib edastada vähe painutatud infot) nagu Ontario Science Center, mille kõrval Ahhaa oma suurusega just uhkustada ei saa. See oli nii suur, et ma pean sinna ühe korra veel minema ja vähemalt pool päeva sellele pühendama, sest 2 tunniga ei tee seal suurt midagi (nagu esimese külastusega selgeks sai). Jõudsime käia ka sellises kohas nagu Casa Loma, mille puhul on tegu siis Sir Henry Mill Pellati residentsiga, mille ta lasi ehitada aastatel 1911-1914. Selle hoone puhul on huvitav vaadata, kuidas Neogooti stiil on ühendatud tolleaegse tehnoloogia suursaavutustega.

Vahepeal olen jõudnud käija ka väljaspool Torontot. Nii käisin alles viimasel nädalavahetusel St. Jacob´i turul, mis jääb Torontost ca 2 tunni kaugusele. Selle turu peal on võimalik näha mennoniite, eestlase jaoks ütleb termin amish vast rohkemat. Täpsemalt on amishid üks tüüp mennoniite. Igatahes väga üldistavalt öeldes on amišite näel tegu usulahuga, mis harrastab traditsioonilist elustiili. Neid tuntakse eelkõige selle poolest, et enamasti nad ei kasuta kaasaegset tehnoloogiat (sh elekter, telefonid, autod jne). Nad oleks nagu 17. sajandisse pidama jäänud. Samas aga Ontarios elavad mennoniidid pole end täielikult vastandanud kaasaegsetele leiutistele. Nii näiteks kasutatakse talupidamises ikkagi traktoreid ning ka elektroonilisi seadmeid (vähesel määral).Igatahes nad seal turul tegutsesid ning müüsid igasuguseid asju. Loomulikult pakkusid nad erinevaid toiduaineid, aga ka näiteks Kanada võtmehoidjaid (ostsin isegi 2 tükki). See oli üldse üks suur turg ning sain sealt igast huvitavaid asju.

Kui olime turul ära käinud, külastasime Hamiltoni lähedal asuvat  African Lion Safari´t. Seal oli võimalik sõita autoga läbi suure pargi, mis oli täis erinevaid eksootilisi linde, lõvisid, gepardeid, ninasarvikuid, sebrasid ja muid tegelasi. Päris lahe oli vaadata sebrat meetri või jaanalindu umbes 10-20 cm kauguselt. Kahtlemata üks parimaid külastusi siin oldud aja jooksul. Odav lõbu see just polnud (70 dollarit 2 inimest), aga kahtlemata seda väärt. Filmisin selle üles kah. Võite seda vaadata SIIT.

Peale turistiks olemise ja töö tegemise on mul olnud võimalus tuttavaks saada väga huvitavate inimestega. Kahtlemata on mul hea meel, et mul avanes võimalus saada tuttavaks Roman Toiga. Olles temaga mitmetel kordadel lõunatamas ja kohvitamas käinud, peab tõdema, et vanahärra Toi on oma kõrge eluea (96 aastat vana) juures säilitanud hea huumorimeele ja terava mõtlemise. Tema jutustatud lood I Eesti aegsest Tartu üliõpilaselust on olnud põnevad ning omajagu valgustavad. Pole just igapäevane kõneleda inimesega, kelle õppejõuks on olnud Jaan Tõnisson, või kes analüüsib omast kogemusest Konstantin Pätsu aegset Eestit.

Teine huvitav inimene on EELK välis-Eesti piiskop Andres Taul, kes on hetkel ilmselt ainus Eesti luteri pastor, kes on omandanud oma teoloogia hariduse Oxfordist. Tal jagub küllalt lugusid sellest, kuidas eestlased väljaspool kodumaad elasid ning muid huvitavaid jutte. Kahtlemata inimene, kellega on olnud hea meel tuttavaks saada.

Aga lõpetuseks tahan öelda, et ma väga ootan taas Eestisse saabumist. Torontos viibimine on olnud kahtlemata tore ning värskendav, kuid sõpru ja kodust Eestimaad see ei asenda. Loodan teid kõiki varsti kohata ning muljetada maast ja ilmast. Ilmselt jõuan ühe postituse veel enne lennule asumist kribada. Seega võite sellel nädalal veel korra seda blogi külastada.

Olge mõnusad ning rõõmustame koos Heiki Nabi medali üle :)

Friday, July 20, 2012

Vormi all olgu füüsiline vorm.

Viimaste päevade jooksul on ajakirjanduses kõne alla tulnud meie politseiametnike füüsiline vorm. Küsimuseks on seatud - kas kontoris laua taga istuv ja eelkõige paberit määriv politsei institutsiooni esindaja peab vastama mingitele kindlatele füüsilistele nõudmistele, kui ta tahab ametikõrgendust saada ning selles ametis püsida? Minu meelest on probleem aga palju laiem. Mitte ainult kontoris olevad politseinikud, vaid ka politseiautodes istuvad korravalvurid on minetamas oma kehalist ettevalmistust.

Nimelt olen ma pikemat aega vaadanud, et meie lugupeetud korrakaitsjad pole just parimas füüsilises vormis. Keskmine patrull koosneb reeglina kahest inimesest, kes on pigem ülekaalulised või väga selle definitsiooni lähedased. Ma ei eelda, et keskmine korravalvur peaks olema Chuck Norris´e nime kandev isik, aga ta võiks vähemalt olla sellises kehalises ettevalmistuses, et kui mingi alkoholiga alaealine silma jääb ning otsustab mundrikandjaid nähes jooksu pista, on härra/proua politseinik võimeline selle tegelase kinni püüdma. Samamoodi peab ta olema piisavalt tugev ja kiire, et eemaldada teistele kodanikele ohtu kujutav isik kannatanuteta avalikust ruumist. Rammu võib ju meie korrakaitsjatel olla, aga kas ka võhma, et vajaduse korral kurjategijat taga ajada ning ta ka kinni püüda? Hetkel ma kahtlen selles.


Meie korrakaitsjad peavad olema hea füüsilise ettevalmistusega, sest meie väikeses ja mitte eriti jõukas riigis pole praegusel ajal piisavalt palju politseinike ega ressursse, mis võimaldaksid meil ühte sündmuspaika kiirelt mobiliseerida 3-4 patrulli. Seepärast peab olema 1 patrull eriti efektiivne ning lootma mõne juhtumi esimestel minutitel (või lausa esimesel tunnil) enda valmisolekule. Kõneldes enesekaitsest, julgen ma väita, et füüsiliselt võimekas inimene on enesekindlam inimene, ning enesekindel inimene suudab langetada kaineid otsuseid. Kodanike heaolu tagamiseks on vaja patrulle, mitte paTRULLAsid.

Kuid füüsiline ettevalmistus pole ainus probleem, mis meie korrakaitsjate puhul silma on jäänud. Alles sellel nädalal sai Sakalast (hiljem ka Postimehest) lugeda juhtumi kohta, kus üks noormees oli otsustanud Pilistveres hirmutada relvalaadse esemega seal viibinud soomlasi ning kujutas ohtu kõigile seal olnutele. Uskudes esimesi artikleid ja raadiost kuuldut, võib öelda, et kohale saabunud patrull käitus käpardlikult. Jättes hetkel välja kõik muud absurdsed faktid antud loo puhul, tasuks pöörata tähelepanu sellele, et kui korrakaitsjad olid relvalaadse-eseme-kangelase autosse toppinud, õnnestus arreteeritu vendadel auto uksed lahti kangutada ning aidata seeläbi korrarikkujal jooksu pista. Siit küsimus - kuidas õnnestus kahel sellil lahti kangutada politseiauto uksed? Mida tegid parajasti politseinikud ise? Minu loogika ütleb, et kumminuia ja käsirelvaga varustatud politseinik peaks olema võimeline arreteerima isikut, kes püüab (äsja) kinnipeetud inimest vabadusse aidata. Nii palju kui ma ajakirjanduse kaudu aru sain, siis relvalaadse esemega vehkinud noormehe vennad olid üsna agressiivsed ka politseinike suunas. Seega oleks olnud igati õigustatud kumminuia kasutamine, kui mitte ametirelva. Kas politseinikud ei julgenud oma varustust kasutada? Kui nii, siis on olukord ikka väga hapu ning me peaksime tõsiselt muretsema oma heaolu üle.

Kokkuvõtteks tagasi alguses mainitud teema juurde. Kuna paljud politseiametnikud on jõudnd oma ametikohale patrullist, siis ei tohiks neil olla probleemi teatud füüsilistele nõudmistele vastata, eeldusel et patrullis rügajad vastavad omakorda teatud nõudmistele. Politseinikud, kes ei suuda end füüsiliselt vormis hoida ning kes ei julge oma ametikohustusi täita, ei olegi väärt seda, et nad karjääriredelil tõuseks. Enamgi, nad pole väärt politseis töötama. Nad peaksid olema tavakodanike kaitsjad ning turvatunde tekitajad. Igeüks peab küll olema võimeline enda eest seisma, kuid vahest on tark kasutada selleks kellegi tugevama abi. Loodame, et see "tugevam" ka on/saab olema tugevam.

Sunday, July 8, 2012

Edasisi pajatusi Kanadast

There khallis lugeja!

Umbes nõnda kõlaks tervitus nende väliseestlaste suust, keda ma kohtasin Seedriorus. Seekordses postituses räägin väheke edasi Toronto tänavapildist, Seedrioru külastusest, Niagara joa reisist, ning natuke muustki. Lisan juurde ka mõningad pildid, mille olen jõudnud teha. Mõned Niagara pildid tulevad hiljem, sest need sai tehtud teise seadmega, mida hetkel käepärast pole.

Aga nüüd Torontost. Olles nüüd natuke rohkem siin ringi liikunud, peab tõdema, et arhitektuuriliselt pole siin suurt midagi vaadata, kui võrrelda Euroopa suurlinnadega. Suuri kõrghooneid on siin küll , kuid enamasti pole need enamat kui klaasist kastid (üksikute eranditega). Mingitest vanadest kirikutest pole siin suurt juttu - vanimad on ca 100 +/- 10 aastat vanad ning oma stiililt täiesti mittemidagi ütlevad. Selles osas on Eesti palju põnevam paik (seega võtke mõnikord aega ning külastage erinevaid Eesti kirikuid, täitsa huvitav on). Toronto messikeskuse sissepääs on üldise ilmetu linnapildi seas väike erand - tundus tegelikult üsna ilus, kuid sain seda näha möödasõidul. Plaanin seal veel mingi päev rohkem ringi vaadata kui võimalus tekib. Aga jah, muidu on linn oma hoonete poolest üsna igav. Kastid kastide otsas. Teatud rajoonides, kus elavad rikkamad torontolased, võib näha küll seda, kuidas on üritatud rakendada paleedele omaseid tunnuseid eramute peal, kuid ega need nüüd mingid otsesed vaatamisväärsused pole.

Rääkides siinsetest (maan)teedes, millel ma nüüdseks hetkeks olen sõita saanud, siis ei saa öelda, et need silmapaistvalt heas korras oleks. Taolisi löökauke nagu Tallinnas siin loomulikult ei kohta, aga kuna teed on rajatud betoonist alustele, siis esineb tihti, et selle aluse liitekohad lahti on hakanud tulema (pole ka ime, kui temperatuus kõigub suvise +35 ja talvise -20 vahel). Seega saab siin sõites kuulda ja tunda ühtlast tümpsude seeriat (maanteedel võib taoline asi kesta mingi 10 kilomeetrit; siis paus mõnda aega, ning järgmine tümina tsükkel). Linnas pole seda küll väga tihti, kuid kohtab siiski.

Erinevate kultuuride esindajaid on siin tõesti palju. Osad tuttavad on öelnud, et Toronto on kultuuriliselt pluralistlikum kui New York. Indialasi tundub siin olevat vast et kõige rohkemgi. Tänava peal ringi jalutades kuuleb väga erinavaid keeli. Nii võib juhtuda, et jalutades poodi ja sealt tagasi, jäävad ainsateks kuuldud inglisekeelseteks lauseteks müüja öeldud "Hello" ning "Have a nice day", sest kõik teised poes olijad suhtlevad omades keeltes. Lisaks sellele on siin erinevatel rahvustel omad poed. Nii näiteks viis isa mind ühte hiina ja ühte vene poodi, mida ta ise vahest külastab. Nendes ei kuule isegi müüjate poolelt inglisekeelseid sõnu. Vene poes liha ostes räägitakse ikka letitaguste prouadega vene keeles (loomulikult oskavad nad ka inglise keeles rääkida, aga kliendid enamasti räägivad vene keeles). Mainin lihtsalt ära, et mõlemad poed on keskmise maksimarketi suurused, kui mitte suuremad. Kõige selle juures jääb siin üha rohkem mulje, et siin hakkama saamiseks pole sul vajagi inglise keelt osata. Igal rahvusel tundub olevat oma kogukond, kus toimetades saadakse oma töökoht, elupind, hoitakse pangaasjad korras, kindlustusega seonduv (siin väga oluline) ja muu elamiseks vajalik. Isegi eestlasel, sest siin on eestlastele loodud pank, kindlustusettevõte jne. Tõsi, lapsed saavad oma hariduse siiski inglise keeles ning seetõttu on ka väiksemad kultuurid siin vaikselt nõrgenemas (hääbumas pole võib-olla päris õige sõna). Nii ka eestlased - teist põlve eestlased veel räägivad natuke eesti keeles, kuid nende lapsed enamasti mitte. Nad küll tunnistavad, et neis on Eesti verd ning nad käivad oma siinse kogukonna kooskäimistel, kuid traditsioonidelt on nad rohkem kiindunud Kanadasse.

Siit võibki sujuvalt üle minna Seedrioru Suveharjale. Seedriorg on paik, mis asub Torontost umbes 2h kaugusel (vahemärkusena nii palju, et siin mõõdetakse vahemaid ajaliselt; kõik on mingi aja kaugusel). Rajatud sai see paik Viktor Kingissepa sugulaste poolt (mida siinsed väga ei taha rõhutada), kes omal ajal siia põgenesid. Täpse loomise aasta jään hetkel võlgu, sest mul jõudis see kõrvust mööda tuhiseda ning seedrioru kodukalt ma samuti seda enam ei leidnud. Roman Toi ütles eile, et umbes 60 aastat tagasi. Igatahes on sellest kujunenud paik, kus siinne Eesti kogukond kord suvel (jaanipäeva paiku) kokku saab ning kus nooremad saavad veeta aega suvelaagris. Mina satusin sinna 30 juunil (sündmus ise kestis 29 juunist 1 juulini), kui toimus palvus ja pidulik aktus. Kohal polnud paljusid neid, kellega isa igapäevaselt kokku puutub, kuid tuttavaid nägusid siiski leidus. Noori oli samuti omajagu, kuid erilist vestlusmomenti mul nendega ei tekkinud. Ei oskagi öelda miks. Ju siis ma alateadlikult ka ei otsinud seda. Kuid sellest polnud midagi, sest sain seal vestelda paljude vanemate väliseestlastega, kes pajatasid muidu huvitavat juttu. Vestluste põhjal on mulle jäänud mulje, et paljud väliseestlased on töötanud kindlustussektoris ühel või teisel moel. Esialgne mulje on vähemalt selline. Igatahes vestlesin nendega ja ei saa otseselt öelda, et igav oleks olnud. Eesti aupeakonsul (täpselt selline ametinimetus Kanadas Laas Leivat rääkis vahe peale paar head anekdooti, mille edastan Teile, kallid sõbrad, siis, kui Eestis kohtume. Laas Leivati puhul on huvitav fakt see, et kuigi ta on sündinud ja kasvanud Kanadas, räägib ta ehedas Hiiu murdes Eesti keelt. Jutuajamiste vahepeal vaatasin netist, kuidas Kanteril läheb. Rõõmustamiseks oli põhjust. Õhtul olime isaga abiks jaanitule kontserdi läbiviimisel, sest kutsutud õhtujuht pidi viimasel hetkel ära ütlema ning kuna me juba seal olime, siis otseselt vastu ka ei punninud. Natuke enne lõkke osa toimus veel üks muusikaline etteaste, kus laulsid erinevad siinse kogukonna "hõbekõrid". Kõrvu kostsid Raimond Valgre teosed kui ka lihtsamad Eesti rahvaviisid. Lauljad küll esitasid teoseid tuntava aktsendiga, kuid kokkuvõttes igati tore ettevõtmine - 5+.

Kohe järgmisel päeval oli Canada Day. Erinevalt USA-st või Eestist polnud Torontos kuidagigi aru saada, et tegu oleks enamaga kui tavalise pühapäevaga. Lippude alleed polnud, inimesed tegid päeval tavalisi sisseoste ning vaid raadiost võis kuulda tavapärasest rohkem Kanada artiste. Õhtul küll pidi olema rohkem mida vaadata, kuid selleks ajaks olin ma juba linnast välja põrutanud. Selleks välja põrutamise sihtpunktiks sai Niagara juga. Seda ei pea kahetsema. Kuigi sõit sinna ja tagasi kestis kokku umbes 7 tundi (selle aja sisse jäi ka einestamine ühes restos ning paar niisama vaatluspeatust), oli asi seda igati väärt. Esimest korda elus sai vaadatud lüüside tööd. Üsna põnev isegi (kes pikemalt tahab lugeda, võtku lahti  http://en.wikipedia.org/wiki/Saint_Lawrence_Seaway ; liga pikk jutt et sellest ise pikemalt rääkida). Sõitsime läbi ka sellisest linnast, nagu Niagara On the Lake. Iseenesest väike ja ilus linn, kus saab isegi veebruari kuus golfi mängida (selleks ajaks on seal rohi roheline ja oues u 10-12 kraadi sooja). Omamoodi naljakas oli aga see, et linna läbiva sirge ääres oli 2 poodi, mis olid täis jõuluehteid ning mis olidki aastas 12 kuud toimivad jõulu poed. Üsna kentsakad teised. Aga ostjaid seal oli ning tundus, et ärid tasuvad end küllaga ära. Natuke pärast seda linnakest jäi tee äärde üks kabel, kuhu mahtus istuma 5 inimest. Sellel oli olemas oma kellaga torn, suur Piibel, ning mis peamine - korjanduskast koos religioossete brošüüridega (:D)! Orelit ega harmooniumi poleks sinna kuidagi ära mahutanud, kuid üks vastava äpiga iPad kindlasti.

Igatahes pärast mõningast sõitmist jõudsime Niagara joani. Muidu mitte eriti suur linn oli täitunud paksult turistidega üle kogu maailma (eredamalt jäid silma 3 buddha munka, kellest kaks filmisid üles iga liigutust mis nad tegid oma HD kaameratega). Kohal oli hinnanguliselt miljon turisti + kohalik rahvas. Joa Kanada poolne kallas on täitunud hotellide ja kasiinodega. Samuti seisis selle ääres teletorn. Juga ise oli võimas. Ei hakka siin eriti enda tehtuid pilte lisama, sest netis on oluliselt paremaid olemas, ning kokkuvõttes ei suuda need kuidagi edastada seda muljet, mille see koha peal jättis. Vinge oli ka ilutulestik, mida enamus rahvast vaatama oli tulnud. Esiteks ei oodanudki ma erilist vaatemängu, kuid kui see kõmmutamine ükskord alguse sai, jäin ma silmad taevasse klammerdunult seda vaatama. Üks sähvakas teise otsa, ning kostuvad paugud panid kõrvad võbelema nagu meriseal. Omaette efekti andis ka see, et mõne eriti suure paugu korral kogu joaäärne rahvas tegi "OOOO!!" ja "WOOOOW!!". Grand Final oli loomulikult kõige ägedam. Jällegi midagi sellist, mida piltidega edasi ei anna. Kokkuvõtlikult igati lahe kogemus ja retk.

Nagu lubasin eelmises postituses, siis räägin natuke sellest, kuidas ma siin trenni teen. Noh, ega siin suurt midagi rääkida polegi. See ei tähenda, et ma siin seda ei teeks, aga trenn on trenn. Tegin endale siin ühes spordikeskuses nimega LA Fitness (kodust ca 2-3 minutit) 2 kuu kaardi, kus ma saan teha kõik vajalikud jõu ja ilu numbrid. Kokku läks maksma see pääse 128 dollarit. Mitte just odavaim lõbu, aga ega Tallinnas on hinnad umbes sama. Selle raha eest võin ma külatada keskust nii palju kui tahan. Keskuses on olemas kõik jõuettevalmistuseks vajalik, passeinid, hulgaliselt aeroobse treeningu seadmeid (rattad, jooksulindid jne), saun ja veel üht-koma-teist. Kuna ma olen alates 4. juulist ka tööline, satun ma sinna enamasti natuke enne kella kaheksat. Sellel ajal on keskusesse kokku tulnud hulgaliselt härra bitsepseid. Torsod kui Heraklesel, jalad... mitte nii muljetavaldavad. Üldse on sellel ajal inimesi palju. Õues teen ma trenni ühel kooli staadionil, mis jällegi üsna kodu lähedal. Kummikatet sellel küll pole (savikatte moodi asi), aga joosta laseb korralikult ning ei põruta kah. Muruplatsi kvaliteet meenutab TÜ staadioni oma, kuid ajab asja ära. Nii ma siin siis võimlengi.Senimaani pole õhtuti treenimine ja päeval töö tegemine teineteist seganud. Loodetavasti see nii ka jääb.

Aga hetkel kõik. Lugusid, mida rääkida, jagub veelgi, kuid nendest juba teine kord. Järgmistel kordadel räägin oma tööst lähemalt ja natuke muustki. Kes aga tahab minuga niisama vahest juttu vesta ja otse midagi siinse elu kohta küsida, siis nendel on alati võimalus minuga MSN-i  või Skype vahendusel suhelda või kirjutada mulle e-mailile (juhnas123@gmail.com). Eesti aja järgi olen ma argipäeviti kättesaadav alates 23.30 või 00.00 (:D) ja nädalavahetustel enamasti alates 16.00.

Olge mõnusad. Lisan siia alla mõned pildid senistest käikudest. Neid pole eriti palju, nii et päris Patty ja Selma slideshow´d kartma ei pea.

J-M

Jupike Seedriorust

"Hõbekõride" esitus

Pilt isaga (vast tunnete minu ikka ära)

Lüüsid

Vasaku käe pool Kanada, parema pool USA

The Living Water Wayside Chapel

Vaade Gröönimaast






Natuke riisi? 18kg (40 naela) kotid pole hiina poes midagi erilist


Friday, June 29, 2012

Toronto reisi avapauk on antud!

Tervitusi suvisest Torontost!

Pole ammu seda blogi siin täiendanud (ka mitte Billboardiga, nagu esialgu sai lubatud :P. Räägin sellest teises postituses). Eks seda aega kulus muudeks tegevusteks ning polnud ka otseselt millest kirjutada. Võtaksin vahepealse perioodi kokku sellega, et oli tore jaanipäeva eelne, aegne ja järgne periood. Sai sugulastega kohtutud, trenni tehtud ja võisteldud, jalkat vaadatud ning nauditud soojasid ilmasid, mida Eestimaa suvi pakkus.

Rääkides oma sõltuvuse - kohvi joomise - maha jätmisest, siis see on kulgenud edukalt. Pole siiani tilkagi kohvi ega enegriajooki joonud. Ausalt öeldes ei tunne vajadustki (seda enam, et hetkel on puhkus ning saab rahulikult end välja magada). Tee on võtnud kohvi rolli üle ning seni ei julgeks öelda, et oleksin selle sõltuvusse langenud. Enesetunne on hea ning julgen soovitada kõigil teistelgi kohvi maha jätta.

Lühidalt - kõik on läinud senimaani hästi. Aga nüüd sellest, millele postituse pealkirigi viitab - Torontosse sõidust ning 50-päevase siinviibimise algusest. 27. juunil kell 9.45 (Eesti aja järgi) istusin koos isaga Viljandis bussi peale, et jõuda õigeks ajaks Tallinna lennujaama. Otsustasime minna Torontosse üle Helsingi. Reisi algul ei osanud ma ette kujutada, kui paganama pikaks antud päev venib. Nagu võite arvata, polnud lend Tallinnast Helsingisse eriti pikk. Seevastu Helsingi-Toronto ots osutus vägagi kurnavaks. Lennuk väljus põhjanaabrite pealinnast umbes 18.20 ning kestis kokku umbes 8 tundi. Kõige väsitavam kogu lennu juures oli istumine. Hea moment oli see, kui enda arvates oli lend juba meeletult kaua kestnud, kuid kellale vaadates sain aru, et lend on kestnud vaid 4 tundi. Loomulikult sai püsti ka tõusta ning jalgu sirutada, aga enamus ajast möödus ikkagi kannikaid toolile pressides. Aja peletamiseks vaatasin läpakast "Smallville-i" kah (paar-kolm episoodi), kuid kaua sa sedagi teed. Sama lugu muusika kuulamisega - kolm tundi suudad, aga rohkem küll mitte. Iseenesest oli võimalus lennuki peal vaadata ka filme. Esiteks näidati mingit uuemat Jim Carrey filmi, mis suurt kriitikat ei kannatanud (mingi pingviinidega kogupere jama oli). Pärast seda näidati BBC tehtud pool-dokumentaali Marilyn Monroe-st, millesse ma suurt süveneda ei viitsinud, sest väsimus oli juba üsna suureks kasvanud.

Kuigi väsimus oli suur, ei õnnestunud mul magama jääda. Olles kolmese istmerea keskmine istuja, piirasid mind igast suunast teised uinujad. Seega olin igast suunast pressitud sellisesse asendisse, milles magamine oleks olnud omaette kunst. Sellest tulenevalt kujunes lennu kuues tund vägagi raskeks. Siis aga "serveeriti" kõigile reisijatele soojad (tegelikult isegi üsna kuumad) salvrätid. See mõjus värskendavalt. Isegi nii värskendavalt, et esialgu pildusin rätti ühest käest teie, kuna ei oodanud nõnda kuuma "üllatust". Mõni seevastu pani enda "turgutaja" esiteks oma kiilale pealaele ega teinud teist nägugi.

Igatahes pärast kaheksat tundi olime isaga jõudnud Torontosse. Sealt edasi istusime takso (õigemini "limo" peale, mis kujutas endast vähe luksuslikumat taksot; läikivat musta värvi ja lipsustatud sohvriga) peale ning vurasime tema töö juurde, kust võtsime auto. Iseenesest oli linna peal ringi sõites päris põnev ümbritsevat jälgida. Pilvelõhkujaid Torontos eriti pole, kuid sellegi poolest jättis linna üldpilt väga suure mulje :D. Nagu Põhja-Ameerikas ikka, on kõik suurem - autod, majad, pargid jne. Ma ei julgeks öelda, et inimesed siin tavapärasemast paksemad oleks. Minu arvates on Soomes inimesed isegi vähe tüsedamad kui Torontos (olgugi, et kiirsöögi krabamise võimalusi on siin iga nurga peal). Võib-olla on siinsed suuremad inimesed end minu eest ära peitnud.

Mis puutub autodesse, siis Jaapani autod on siin tõesti enamuses. Mitte küll eestipärased Avensised, HRV-d või Almerad, aga kõiksugused ameerika mandrile suunatud SUV-d, suured sedaanid (USA Accord-id ja Camry-d ning loomulikult erinevad Lexused) ja mahtuniversaalid küll. Samas on näha Civicuid, Mazda 3-sid ja 6-sid. USA enda toodangut liigub samuti palju (Lincoln on kuidagi eriti pop). Škoodad, Seatid, Peugeotid, Renaultid ja muu Lõuna-Euroopale omane on siin loomulikult tundmatud nähtused. Põhja-Kanadas pidi rohkem Rootsi autosid olema.

Pärast auto võtmist käisime ka poes. Isa arvas, et tema külmkapp peaks üsna tühi olema, mis hiljem osutus valeks informatsiooniks. Kuid rääkides poest, siis sealgi oli kõik suurem. Tüüpiline mahlapakk on ikkagi umbes 2 liitrit (täpsemalt 1,89 l), mitte liiter, nagu Eestis. Jogurtitopsid pole mitte 400g, vaid 750g jne. Musta leiba tavalisest poest enamasti ei leia. Väga palju on saia ning sepikulaadset, kuid leiba kui sellist mitte. Selle saamiseks peab minema Eesti majja, venelaste poodi või Eesti pagarisse. Seega ei jää rukkileib siin olles päris võõraks. Mis puutub aga üldisemalt toodete valikusse, siis see on küllaltki lai. Paljud õhtumaise kultuuri kaubamärgid on siin tundmatud, kuid seevastu on palju kohaliku mandri brände. Midagi otseselt üllatavat tavalisest poest ei leia, aga vaheldust pakuvad erinevate rahvuse poed. Hiinakatest võib näiteks koera liha leida.

Kui olime poest isa korterisse jõudnud (3-toaline, II korrus, täitsa viisakas korras, mulle istub küll), avastasime kaupa külmikusse laadides, et ega seal seda toitu nüüd vähe polnud. Samas ei olnud midagi halvaks läinud. Nagu isa ütles, siis toit püsib siin mandril kahtlaselt kaua korras. Eks tehke omad järeldused, millele see viitab. Igatahes panime toidu kappi ning võtsime natuke midagi hamba alla. Kell oli selleks hetkeks kusagil 22.30 kohaliku aja järgi. Vaatasin veel oma e-maili ja suhtlusvõrgustikud läbi ning kusagil 00.00 paiku jõudsin voodisse. Sain selleks hetkeks aru, et olin üleval olnud peaaegu 24h (ajavahe Eestiga on 7h). Seda teades vajusin mütsdi voodisse ning uni tuli momentaalselt.

Järgmisel päeval käisime Eesti majas. Tegu on kohalike eestlaste endi ehitatud hoonega, kus toimub kohalik seltsielu, asub Toronto Eesti Pank, ning võib kohvikust saada eestimaist sööki-jooki (sealhulgas Kalevi šokolaadi ja Saku Originaali). Seal toimus võidupüha üritus. Õigel kuupäeval olid nad lihtsalt liiga hõivatud :D. Kohal olid kohaliku Eesti elu tegelased (mitte küll kõik), ning Eestist oli kohale tulnud Lauri Vahtre. Lauldi aktsendiga Eesti laule ning vaadati filmi EÜS-st. Edasine päev möödus lõõskavas kuumuses, natuke trenni tehes ning leiba luusse lastes.

Hetkel piisab küll. Järgmistes postitustes räägin veel siinsest tänavapildist ning sellest, kuidas ma siin trenni teen :)

Olge mõnusad :)

J-M



Thursday, June 7, 2012

Riigikogu arupärijate top 10

Hei!

Sattusin riigikogu kodukal vaatama erinevate rahvasaadikute kohta infot. Kui klõpsata riigikogulaste kontode peale, siis avaneb meile vaatepilt, kus ühes lahtris on kirjas tema kontaktandmed, ning selle all kohe "Töö Riigikogus". Seal on kirjas näiteks, mitme eelnõu algatamisel on inimene osalenud, mitme eelnõu juures on oldud vastutaval positsioonil, infotunnis tehtud etteasted, kirjalikud küsimused, link liikme muu statistika kohta, ning arupärimiste arv ehk mitmel korral on saadik mingi eelnõu kohta aru pärinud. Just see viimane püüdis minu tähelepanu (selle põhjusest hiljem). Mõtlesin, et toon teieni kõige agaramate arupärijate top 10, mis on koostatud 7. juuni seisuga.

Siin see on (Iga saadiku järgi on märgitud parteiline kuuluvus):

1. Viktor Vassiljev - 109 (Keskerakond)
2. Valeri Korb - 99 (Keskerakond)
3. Tarmo Tamm - 82 (Keskerakond)
4. Lauri Laasi - 74 (Keskerakond)
5. Peeter Võsa - 73 (Keskerakond)
6. Deniss Boroditš - 72 (Puudub; kuulus hiljuti Keskerakonda)
7-8. Mihhail Stalnuhhin - 71 (Keskerakond)
7-8. Yana Toom - 71 (Keskerakond)
9-10. Enn Eesmaa - 69 (Keskerakond)
9-10. Vladimir Velman - 69 (Keskerakond)

Mis siit välja tuleb? Kõige "arupärivam" partei on ülekaalukalt Keskerakond. Kui oleks võtnud top 20, oleks ülejäänud 10 kohta samuti täitunud keskerakondlaste või hiljaaegu sinna kuulunutega. Näiteks SDE arupärimiste arv oli kusagil 16 liikme kohta (keskmist välja küll ei arvutanud, aga kokkuvõtlikult kusagile sinna kanti), ning üsna oodatult jäi koalitsiooni liikmete sama näitaja nulli ja nulli vahe peale (ei silmanud küll ühtegi, kes oleks arupärimisi teinud). Küll aga on koalitsiooni erakondade liikmed esitanud kirjalikke küsimusi (sedagi küll vähem kui oppositsioon).

Rääkides Viljandi inimestele (olen ju isegi Viljandi inimene) tuttavatest isikutest, siis neist oli kõige agaram Helmen Kütt 20 päringuga.

Miks siis huvi selle näitaja vastu. Noh, eks ikka selle pärast, et üks erakond on võtnud nõuks pärida aru suht kõige kohta. Mitte et selles midagi tingimata paha oleks, kuid kas need tulevad tõesti reaalsest huvist asja vastu, või siiski puhtast kiusust? 109 on ikka päris "uhke" arv. Eks tehke omad järeldused.

Ah jaa, kui keegi tunneb huvi, palju kaamerate lemmik Priit Toobal sai, siis tema saldoks on tubli 65.

Kui tahate ise meie rahvasaadikute tegemisi uurida, siis külastage all olevat linki:
http://www.riigikogu.ee/index.php?id=31518

Parimat

J-M

Saturday, June 2, 2012

Kohvist loobumise raskused

Hei!

Otsustasin paar päeva tagasi, et lõpetan kofeiini sisaldavate jookide (pean selle all silmas eelkõige kohvi ja energiajooke) tarbimise... lõplikult. See tähendas, et ma loobun kohvist(!), mida ma olen tarbinud ca viimased kaks aastat igapäevaselt. Samuti välistan ma sellega enda jaoks energiajoogid, mida ma olen muidu jälestanud, kuid mida hakkasin tarbima sessi ajal, et ärkvel püsida.

Millest selline otsus? Otsus tuligi eelkõige sellest, et pidev energiajookide tarbimine muutis enesetunde üsna sandiks (olgugi, et tarbisin soovitatud piirides) - öösel polnud korralikku und, hommikul oli raske käima saada (alles siis, kui kohvi-vurtsu kätte olin saanud) ning tunde järgi oli ka vererõhk tavapärasest kõrgem (pea paks jne). Seega otsus igati põhjendatud.

Kuid miks ka kohv, kui tervis halvenes energiajookide tulemusena? Tegelikult olen juba ühe korra kohvijoomise maha jätnud. See oligi umbes 2-3 aastat tagasi. Mõtlesin ühel hetkel, et võiks juua hommikuti hoopis (rohelist) teed. Suutsin nõnda poolteist kuud ning üllataval kombel oli hommikuti väga kerge ärgata. Samuti olid hambad valgemad (vähemalt tundus nii). Kahjuks läks see katse vett vedama, kui käisime perega suguvõsa kokkutulekul ning söögilauas anti ekslikult mulle tee asemel kohviga täidetud tass. Ei teinud tollel hetkel asjast suurt lugu ning jõin siis selle ette sattunud tassi ära. Paraku aga tekitas see edaspidiseks nii suure isu, et pole siiani seda suutnud rahuldada. On küll olnud üksikuid kohvita päevi, kuid see on ka kõik. Viimase innustuse kohvist loobumiseks andis mulle hea tuttav Tauri, kes pole ikka päris pikka aega kohvi tarbinud, ning on igati rahul sellega. Mõtlesin temast eeskuju võtta.

Kuidas mul siis läinud on? Noh, pean mainima, et üsna raskelt. Kogu aeg on kiusatus minna nurga taha Statoili ja võtta üks cappuccino. Samuti on hommikuti veel raske - pole veel harjunud kohvita. Viimane kord polnud nii raske see maha jätmine, kuid ju siis on sõltuvus aja jooksul süvenenud :D. Võib-olla on ka energiajoogid oma jälje jätnud. Ometi olen hetkel vastu pidanud ning usun, et kui nädal on möödas, on ka kiusatus pikemaks ajaks läinud. Räägin siin sellest, nagu oleks tegu mingi tõsise probleemiga nagu suitsust või alkollist loobumine. Nii hull asi küll pole, kuid ka kergest on asi kaugel. Kuna keegi ei pane erinevalt suitsust ja alkoholist kohvi tarbimist pahaks, siis puudub ka teatav lisamotivatsioon selleks.

Loodetavasti suudan nädala kenasti vastu pidada ning edaspidigi selles osas tubli olla. Eks ma annan nädala möödudes jälle teada. Seniks aga hoiame pöialt, et Statoil kohvile 50% allahindlust ei tee :D.



Tervitussõnad autori poolt

Tere, kallis lugeja!

Tõenäoliselt oled sa mõni minu pereliige, sugulane, sõber, tuttav, või siiski keegi võõras. Mõned on näinud mu eelnevaid blogipidamise katsetusi ning võinud tõdeda, et eriti head need just polnud. Oli siis põhjuseks püüdlus näida tegelikust huvitavamana või püüda tähelepanu emotsioonipuhangutega, kes teab? Igatahes olen ma otsustanud teha uue blogi ning hoida seda vastavuses sellega, milline ma tegelikult olen - lihtne, natuke kohatu, heatahtlik, kerge huumorisoonega, sportlik.

Blogi teemade ring saab olema üpris lai. Mul pole kindlat teemat, millest ma kuidagi lahti ei saa lasta, või midagi sellist, mida ma kuidagi puudutada ei tahaks. Samas julgen öelda, et üsna palju saab siin olema spordi ja poliitikaga seonduvat, sest nende kahe valdkonnaga puutun ma üsna palju kokku ning loomulikult pakuvad need 2 mulle ka palju huvi. Kindlasti postitan ma siia igal nädalal Billboard´i top 50 edetabelit. Sai kunagi selline harjumus võetud seda iga nädala alguses vaadata. Postitan siis seda igal nädalal omapoolsete kommentaaridega. Mingeid teemade välistusi ma tegema ei hakka.

Ma ei oska öelda, kui tihedalt ma seda blogi täiedama hakkan. Kindlasti kord nädalas (kasvõi ainult Billboardi pärast), kuid muidu sõltuvalt mõtete tekkimisest. Päris selliseid postitusi "täiega igav päev on! Nõmeee!" ma tegema ei hakka, sest vaevalt huvitab kedagi see, et mu peas valitseb mõttelagedus. Pole ju mõtet sellistel. Raiskavad ainult interneti ruumi (mine sa tea, äkki saab ruum otsa). Seega pole mõtet igapäevaselt kah seda blogi vaatamas käia. Piisab sellest, kui korra nädalas pilgu peale heidate.

Kuna ees on suvi, siis saab siin olema natuke rohkem postitusi kui edaspidi õppeaasta sees. Sõidan juuni lõpus Torontosse ning olen seal kuni augusti teise pooleni. Kindlasti saab seal olema täitsa omaette suvi. Jagan meeleldi oma sealseid kogemusi.

Ega rohkem polegi midagi öelda. Loodetavasti leiate kõik siit midagi endale sobivat.

Lugupidamisega

J-M