Total Pageviews

Friday, June 29, 2012

Toronto reisi avapauk on antud!

Tervitusi suvisest Torontost!

Pole ammu seda blogi siin täiendanud (ka mitte Billboardiga, nagu esialgu sai lubatud :P. Räägin sellest teises postituses). Eks seda aega kulus muudeks tegevusteks ning polnud ka otseselt millest kirjutada. Võtaksin vahepealse perioodi kokku sellega, et oli tore jaanipäeva eelne, aegne ja järgne periood. Sai sugulastega kohtutud, trenni tehtud ja võisteldud, jalkat vaadatud ning nauditud soojasid ilmasid, mida Eestimaa suvi pakkus.

Rääkides oma sõltuvuse - kohvi joomise - maha jätmisest, siis see on kulgenud edukalt. Pole siiani tilkagi kohvi ega enegriajooki joonud. Ausalt öeldes ei tunne vajadustki (seda enam, et hetkel on puhkus ning saab rahulikult end välja magada). Tee on võtnud kohvi rolli üle ning seni ei julgeks öelda, et oleksin selle sõltuvusse langenud. Enesetunne on hea ning julgen soovitada kõigil teistelgi kohvi maha jätta.

Lühidalt - kõik on läinud senimaani hästi. Aga nüüd sellest, millele postituse pealkirigi viitab - Torontosse sõidust ning 50-päevase siinviibimise algusest. 27. juunil kell 9.45 (Eesti aja järgi) istusin koos isaga Viljandis bussi peale, et jõuda õigeks ajaks Tallinna lennujaama. Otsustasime minna Torontosse üle Helsingi. Reisi algul ei osanud ma ette kujutada, kui paganama pikaks antud päev venib. Nagu võite arvata, polnud lend Tallinnast Helsingisse eriti pikk. Seevastu Helsingi-Toronto ots osutus vägagi kurnavaks. Lennuk väljus põhjanaabrite pealinnast umbes 18.20 ning kestis kokku umbes 8 tundi. Kõige väsitavam kogu lennu juures oli istumine. Hea moment oli see, kui enda arvates oli lend juba meeletult kaua kestnud, kuid kellale vaadates sain aru, et lend on kestnud vaid 4 tundi. Loomulikult sai püsti ka tõusta ning jalgu sirutada, aga enamus ajast möödus ikkagi kannikaid toolile pressides. Aja peletamiseks vaatasin läpakast "Smallville-i" kah (paar-kolm episoodi), kuid kaua sa sedagi teed. Sama lugu muusika kuulamisega - kolm tundi suudad, aga rohkem küll mitte. Iseenesest oli võimalus lennuki peal vaadata ka filme. Esiteks näidati mingit uuemat Jim Carrey filmi, mis suurt kriitikat ei kannatanud (mingi pingviinidega kogupere jama oli). Pärast seda näidati BBC tehtud pool-dokumentaali Marilyn Monroe-st, millesse ma suurt süveneda ei viitsinud, sest väsimus oli juba üsna suureks kasvanud.

Kuigi väsimus oli suur, ei õnnestunud mul magama jääda. Olles kolmese istmerea keskmine istuja, piirasid mind igast suunast teised uinujad. Seega olin igast suunast pressitud sellisesse asendisse, milles magamine oleks olnud omaette kunst. Sellest tulenevalt kujunes lennu kuues tund vägagi raskeks. Siis aga "serveeriti" kõigile reisijatele soojad (tegelikult isegi üsna kuumad) salvrätid. See mõjus värskendavalt. Isegi nii värskendavalt, et esialgu pildusin rätti ühest käest teie, kuna ei oodanud nõnda kuuma "üllatust". Mõni seevastu pani enda "turgutaja" esiteks oma kiilale pealaele ega teinud teist nägugi.

Igatahes pärast kaheksat tundi olime isaga jõudnud Torontosse. Sealt edasi istusime takso (õigemini "limo" peale, mis kujutas endast vähe luksuslikumat taksot; läikivat musta värvi ja lipsustatud sohvriga) peale ning vurasime tema töö juurde, kust võtsime auto. Iseenesest oli linna peal ringi sõites päris põnev ümbritsevat jälgida. Pilvelõhkujaid Torontos eriti pole, kuid sellegi poolest jättis linna üldpilt väga suure mulje :D. Nagu Põhja-Ameerikas ikka, on kõik suurem - autod, majad, pargid jne. Ma ei julgeks öelda, et inimesed siin tavapärasemast paksemad oleks. Minu arvates on Soomes inimesed isegi vähe tüsedamad kui Torontos (olgugi, et kiirsöögi krabamise võimalusi on siin iga nurga peal). Võib-olla on siinsed suuremad inimesed end minu eest ära peitnud.

Mis puutub autodesse, siis Jaapani autod on siin tõesti enamuses. Mitte küll eestipärased Avensised, HRV-d või Almerad, aga kõiksugused ameerika mandrile suunatud SUV-d, suured sedaanid (USA Accord-id ja Camry-d ning loomulikult erinevad Lexused) ja mahtuniversaalid küll. Samas on näha Civicuid, Mazda 3-sid ja 6-sid. USA enda toodangut liigub samuti palju (Lincoln on kuidagi eriti pop). Škoodad, Seatid, Peugeotid, Renaultid ja muu Lõuna-Euroopale omane on siin loomulikult tundmatud nähtused. Põhja-Kanadas pidi rohkem Rootsi autosid olema.

Pärast auto võtmist käisime ka poes. Isa arvas, et tema külmkapp peaks üsna tühi olema, mis hiljem osutus valeks informatsiooniks. Kuid rääkides poest, siis sealgi oli kõik suurem. Tüüpiline mahlapakk on ikkagi umbes 2 liitrit (täpsemalt 1,89 l), mitte liiter, nagu Eestis. Jogurtitopsid pole mitte 400g, vaid 750g jne. Musta leiba tavalisest poest enamasti ei leia. Väga palju on saia ning sepikulaadset, kuid leiba kui sellist mitte. Selle saamiseks peab minema Eesti majja, venelaste poodi või Eesti pagarisse. Seega ei jää rukkileib siin olles päris võõraks. Mis puutub aga üldisemalt toodete valikusse, siis see on küllaltki lai. Paljud õhtumaise kultuuri kaubamärgid on siin tundmatud, kuid seevastu on palju kohaliku mandri brände. Midagi otseselt üllatavat tavalisest poest ei leia, aga vaheldust pakuvad erinevate rahvuse poed. Hiinakatest võib näiteks koera liha leida.

Kui olime poest isa korterisse jõudnud (3-toaline, II korrus, täitsa viisakas korras, mulle istub küll), avastasime kaupa külmikusse laadides, et ega seal seda toitu nüüd vähe polnud. Samas ei olnud midagi halvaks läinud. Nagu isa ütles, siis toit püsib siin mandril kahtlaselt kaua korras. Eks tehke omad järeldused, millele see viitab. Igatahes panime toidu kappi ning võtsime natuke midagi hamba alla. Kell oli selleks hetkeks kusagil 22.30 kohaliku aja järgi. Vaatasin veel oma e-maili ja suhtlusvõrgustikud läbi ning kusagil 00.00 paiku jõudsin voodisse. Sain selleks hetkeks aru, et olin üleval olnud peaaegu 24h (ajavahe Eestiga on 7h). Seda teades vajusin mütsdi voodisse ning uni tuli momentaalselt.

Järgmisel päeval käisime Eesti majas. Tegu on kohalike eestlaste endi ehitatud hoonega, kus toimub kohalik seltsielu, asub Toronto Eesti Pank, ning võib kohvikust saada eestimaist sööki-jooki (sealhulgas Kalevi šokolaadi ja Saku Originaali). Seal toimus võidupüha üritus. Õigel kuupäeval olid nad lihtsalt liiga hõivatud :D. Kohal olid kohaliku Eesti elu tegelased (mitte küll kõik), ning Eestist oli kohale tulnud Lauri Vahtre. Lauldi aktsendiga Eesti laule ning vaadati filmi EÜS-st. Edasine päev möödus lõõskavas kuumuses, natuke trenni tehes ning leiba luusse lastes.

Hetkel piisab küll. Järgmistes postitustes räägin veel siinsest tänavapildist ning sellest, kuidas ma siin trenni teen :)

Olge mõnusad :)

J-M



Thursday, June 7, 2012

Riigikogu arupärijate top 10

Hei!

Sattusin riigikogu kodukal vaatama erinevate rahvasaadikute kohta infot. Kui klõpsata riigikogulaste kontode peale, siis avaneb meile vaatepilt, kus ühes lahtris on kirjas tema kontaktandmed, ning selle all kohe "Töö Riigikogus". Seal on kirjas näiteks, mitme eelnõu algatamisel on inimene osalenud, mitme eelnõu juures on oldud vastutaval positsioonil, infotunnis tehtud etteasted, kirjalikud küsimused, link liikme muu statistika kohta, ning arupärimiste arv ehk mitmel korral on saadik mingi eelnõu kohta aru pärinud. Just see viimane püüdis minu tähelepanu (selle põhjusest hiljem). Mõtlesin, et toon teieni kõige agaramate arupärijate top 10, mis on koostatud 7. juuni seisuga.

Siin see on (Iga saadiku järgi on märgitud parteiline kuuluvus):

1. Viktor Vassiljev - 109 (Keskerakond)
2. Valeri Korb - 99 (Keskerakond)
3. Tarmo Tamm - 82 (Keskerakond)
4. Lauri Laasi - 74 (Keskerakond)
5. Peeter Võsa - 73 (Keskerakond)
6. Deniss Boroditš - 72 (Puudub; kuulus hiljuti Keskerakonda)
7-8. Mihhail Stalnuhhin - 71 (Keskerakond)
7-8. Yana Toom - 71 (Keskerakond)
9-10. Enn Eesmaa - 69 (Keskerakond)
9-10. Vladimir Velman - 69 (Keskerakond)

Mis siit välja tuleb? Kõige "arupärivam" partei on ülekaalukalt Keskerakond. Kui oleks võtnud top 20, oleks ülejäänud 10 kohta samuti täitunud keskerakondlaste või hiljaaegu sinna kuulunutega. Näiteks SDE arupärimiste arv oli kusagil 16 liikme kohta (keskmist välja küll ei arvutanud, aga kokkuvõtlikult kusagile sinna kanti), ning üsna oodatult jäi koalitsiooni liikmete sama näitaja nulli ja nulli vahe peale (ei silmanud küll ühtegi, kes oleks arupärimisi teinud). Küll aga on koalitsiooni erakondade liikmed esitanud kirjalikke küsimusi (sedagi küll vähem kui oppositsioon).

Rääkides Viljandi inimestele (olen ju isegi Viljandi inimene) tuttavatest isikutest, siis neist oli kõige agaram Helmen Kütt 20 päringuga.

Miks siis huvi selle näitaja vastu. Noh, eks ikka selle pärast, et üks erakond on võtnud nõuks pärida aru suht kõige kohta. Mitte et selles midagi tingimata paha oleks, kuid kas need tulevad tõesti reaalsest huvist asja vastu, või siiski puhtast kiusust? 109 on ikka päris "uhke" arv. Eks tehke omad järeldused.

Ah jaa, kui keegi tunneb huvi, palju kaamerate lemmik Priit Toobal sai, siis tema saldoks on tubli 65.

Kui tahate ise meie rahvasaadikute tegemisi uurida, siis külastage all olevat linki:
http://www.riigikogu.ee/index.php?id=31518

Parimat

J-M

Saturday, June 2, 2012

Kohvist loobumise raskused

Hei!

Otsustasin paar päeva tagasi, et lõpetan kofeiini sisaldavate jookide (pean selle all silmas eelkõige kohvi ja energiajooke) tarbimise... lõplikult. See tähendas, et ma loobun kohvist(!), mida ma olen tarbinud ca viimased kaks aastat igapäevaselt. Samuti välistan ma sellega enda jaoks energiajoogid, mida ma olen muidu jälestanud, kuid mida hakkasin tarbima sessi ajal, et ärkvel püsida.

Millest selline otsus? Otsus tuligi eelkõige sellest, et pidev energiajookide tarbimine muutis enesetunde üsna sandiks (olgugi, et tarbisin soovitatud piirides) - öösel polnud korralikku und, hommikul oli raske käima saada (alles siis, kui kohvi-vurtsu kätte olin saanud) ning tunde järgi oli ka vererõhk tavapärasest kõrgem (pea paks jne). Seega otsus igati põhjendatud.

Kuid miks ka kohv, kui tervis halvenes energiajookide tulemusena? Tegelikult olen juba ühe korra kohvijoomise maha jätnud. See oligi umbes 2-3 aastat tagasi. Mõtlesin ühel hetkel, et võiks juua hommikuti hoopis (rohelist) teed. Suutsin nõnda poolteist kuud ning üllataval kombel oli hommikuti väga kerge ärgata. Samuti olid hambad valgemad (vähemalt tundus nii). Kahjuks läks see katse vett vedama, kui käisime perega suguvõsa kokkutulekul ning söögilauas anti ekslikult mulle tee asemel kohviga täidetud tass. Ei teinud tollel hetkel asjast suurt lugu ning jõin siis selle ette sattunud tassi ära. Paraku aga tekitas see edaspidiseks nii suure isu, et pole siiani seda suutnud rahuldada. On küll olnud üksikuid kohvita päevi, kuid see on ka kõik. Viimase innustuse kohvist loobumiseks andis mulle hea tuttav Tauri, kes pole ikka päris pikka aega kohvi tarbinud, ning on igati rahul sellega. Mõtlesin temast eeskuju võtta.

Kuidas mul siis läinud on? Noh, pean mainima, et üsna raskelt. Kogu aeg on kiusatus minna nurga taha Statoili ja võtta üks cappuccino. Samuti on hommikuti veel raske - pole veel harjunud kohvita. Viimane kord polnud nii raske see maha jätmine, kuid ju siis on sõltuvus aja jooksul süvenenud :D. Võib-olla on ka energiajoogid oma jälje jätnud. Ometi olen hetkel vastu pidanud ning usun, et kui nädal on möödas, on ka kiusatus pikemaks ajaks läinud. Räägin siin sellest, nagu oleks tegu mingi tõsise probleemiga nagu suitsust või alkollist loobumine. Nii hull asi küll pole, kuid ka kergest on asi kaugel. Kuna keegi ei pane erinevalt suitsust ja alkoholist kohvi tarbimist pahaks, siis puudub ka teatav lisamotivatsioon selleks.

Loodetavasti suudan nädala kenasti vastu pidada ning edaspidigi selles osas tubli olla. Eks ma annan nädala möödudes jälle teada. Seniks aga hoiame pöialt, et Statoil kohvile 50% allahindlust ei tee :D.



Tervitussõnad autori poolt

Tere, kallis lugeja!

Tõenäoliselt oled sa mõni minu pereliige, sugulane, sõber, tuttav, või siiski keegi võõras. Mõned on näinud mu eelnevaid blogipidamise katsetusi ning võinud tõdeda, et eriti head need just polnud. Oli siis põhjuseks püüdlus näida tegelikust huvitavamana või püüda tähelepanu emotsioonipuhangutega, kes teab? Igatahes olen ma otsustanud teha uue blogi ning hoida seda vastavuses sellega, milline ma tegelikult olen - lihtne, natuke kohatu, heatahtlik, kerge huumorisoonega, sportlik.

Blogi teemade ring saab olema üpris lai. Mul pole kindlat teemat, millest ma kuidagi lahti ei saa lasta, või midagi sellist, mida ma kuidagi puudutada ei tahaks. Samas julgen öelda, et üsna palju saab siin olema spordi ja poliitikaga seonduvat, sest nende kahe valdkonnaga puutun ma üsna palju kokku ning loomulikult pakuvad need 2 mulle ka palju huvi. Kindlasti postitan ma siia igal nädalal Billboard´i top 50 edetabelit. Sai kunagi selline harjumus võetud seda iga nädala alguses vaadata. Postitan siis seda igal nädalal omapoolsete kommentaaridega. Mingeid teemade välistusi ma tegema ei hakka.

Ma ei oska öelda, kui tihedalt ma seda blogi täiedama hakkan. Kindlasti kord nädalas (kasvõi ainult Billboardi pärast), kuid muidu sõltuvalt mõtete tekkimisest. Päris selliseid postitusi "täiega igav päev on! Nõmeee!" ma tegema ei hakka, sest vaevalt huvitab kedagi see, et mu peas valitseb mõttelagedus. Pole ju mõtet sellistel. Raiskavad ainult interneti ruumi (mine sa tea, äkki saab ruum otsa). Seega pole mõtet igapäevaselt kah seda blogi vaatamas käia. Piisab sellest, kui korra nädalas pilgu peale heidate.

Kuna ees on suvi, siis saab siin olema natuke rohkem postitusi kui edaspidi õppeaasta sees. Sõidan juuni lõpus Torontosse ning olen seal kuni augusti teise pooleni. Kindlasti saab seal olema täitsa omaette suvi. Jagan meeleldi oma sealseid kogemusi.

Ega rohkem polegi midagi öelda. Loodetavasti leiate kõik siit midagi endale sobivat.

Lugupidamisega

J-M