Total Pageviews

Friday, June 29, 2012

Toronto reisi avapauk on antud!

Tervitusi suvisest Torontost!

Pole ammu seda blogi siin täiendanud (ka mitte Billboardiga, nagu esialgu sai lubatud :P. Räägin sellest teises postituses). Eks seda aega kulus muudeks tegevusteks ning polnud ka otseselt millest kirjutada. Võtaksin vahepealse perioodi kokku sellega, et oli tore jaanipäeva eelne, aegne ja järgne periood. Sai sugulastega kohtutud, trenni tehtud ja võisteldud, jalkat vaadatud ning nauditud soojasid ilmasid, mida Eestimaa suvi pakkus.

Rääkides oma sõltuvuse - kohvi joomise - maha jätmisest, siis see on kulgenud edukalt. Pole siiani tilkagi kohvi ega enegriajooki joonud. Ausalt öeldes ei tunne vajadustki (seda enam, et hetkel on puhkus ning saab rahulikult end välja magada). Tee on võtnud kohvi rolli üle ning seni ei julgeks öelda, et oleksin selle sõltuvusse langenud. Enesetunne on hea ning julgen soovitada kõigil teistelgi kohvi maha jätta.

Lühidalt - kõik on läinud senimaani hästi. Aga nüüd sellest, millele postituse pealkirigi viitab - Torontosse sõidust ning 50-päevase siinviibimise algusest. 27. juunil kell 9.45 (Eesti aja järgi) istusin koos isaga Viljandis bussi peale, et jõuda õigeks ajaks Tallinna lennujaama. Otsustasime minna Torontosse üle Helsingi. Reisi algul ei osanud ma ette kujutada, kui paganama pikaks antud päev venib. Nagu võite arvata, polnud lend Tallinnast Helsingisse eriti pikk. Seevastu Helsingi-Toronto ots osutus vägagi kurnavaks. Lennuk väljus põhjanaabrite pealinnast umbes 18.20 ning kestis kokku umbes 8 tundi. Kõige väsitavam kogu lennu juures oli istumine. Hea moment oli see, kui enda arvates oli lend juba meeletult kaua kestnud, kuid kellale vaadates sain aru, et lend on kestnud vaid 4 tundi. Loomulikult sai püsti ka tõusta ning jalgu sirutada, aga enamus ajast möödus ikkagi kannikaid toolile pressides. Aja peletamiseks vaatasin läpakast "Smallville-i" kah (paar-kolm episoodi), kuid kaua sa sedagi teed. Sama lugu muusika kuulamisega - kolm tundi suudad, aga rohkem küll mitte. Iseenesest oli võimalus lennuki peal vaadata ka filme. Esiteks näidati mingit uuemat Jim Carrey filmi, mis suurt kriitikat ei kannatanud (mingi pingviinidega kogupere jama oli). Pärast seda näidati BBC tehtud pool-dokumentaali Marilyn Monroe-st, millesse ma suurt süveneda ei viitsinud, sest väsimus oli juba üsna suureks kasvanud.

Kuigi väsimus oli suur, ei õnnestunud mul magama jääda. Olles kolmese istmerea keskmine istuja, piirasid mind igast suunast teised uinujad. Seega olin igast suunast pressitud sellisesse asendisse, milles magamine oleks olnud omaette kunst. Sellest tulenevalt kujunes lennu kuues tund vägagi raskeks. Siis aga "serveeriti" kõigile reisijatele soojad (tegelikult isegi üsna kuumad) salvrätid. See mõjus värskendavalt. Isegi nii värskendavalt, et esialgu pildusin rätti ühest käest teie, kuna ei oodanud nõnda kuuma "üllatust". Mõni seevastu pani enda "turgutaja" esiteks oma kiilale pealaele ega teinud teist nägugi.

Igatahes pärast kaheksat tundi olime isaga jõudnud Torontosse. Sealt edasi istusime takso (õigemini "limo" peale, mis kujutas endast vähe luksuslikumat taksot; läikivat musta värvi ja lipsustatud sohvriga) peale ning vurasime tema töö juurde, kust võtsime auto. Iseenesest oli linna peal ringi sõites päris põnev ümbritsevat jälgida. Pilvelõhkujaid Torontos eriti pole, kuid sellegi poolest jättis linna üldpilt väga suure mulje :D. Nagu Põhja-Ameerikas ikka, on kõik suurem - autod, majad, pargid jne. Ma ei julgeks öelda, et inimesed siin tavapärasemast paksemad oleks. Minu arvates on Soomes inimesed isegi vähe tüsedamad kui Torontos (olgugi, et kiirsöögi krabamise võimalusi on siin iga nurga peal). Võib-olla on siinsed suuremad inimesed end minu eest ära peitnud.

Mis puutub autodesse, siis Jaapani autod on siin tõesti enamuses. Mitte küll eestipärased Avensised, HRV-d või Almerad, aga kõiksugused ameerika mandrile suunatud SUV-d, suured sedaanid (USA Accord-id ja Camry-d ning loomulikult erinevad Lexused) ja mahtuniversaalid küll. Samas on näha Civicuid, Mazda 3-sid ja 6-sid. USA enda toodangut liigub samuti palju (Lincoln on kuidagi eriti pop). Škoodad, Seatid, Peugeotid, Renaultid ja muu Lõuna-Euroopale omane on siin loomulikult tundmatud nähtused. Põhja-Kanadas pidi rohkem Rootsi autosid olema.

Pärast auto võtmist käisime ka poes. Isa arvas, et tema külmkapp peaks üsna tühi olema, mis hiljem osutus valeks informatsiooniks. Kuid rääkides poest, siis sealgi oli kõik suurem. Tüüpiline mahlapakk on ikkagi umbes 2 liitrit (täpsemalt 1,89 l), mitte liiter, nagu Eestis. Jogurtitopsid pole mitte 400g, vaid 750g jne. Musta leiba tavalisest poest enamasti ei leia. Väga palju on saia ning sepikulaadset, kuid leiba kui sellist mitte. Selle saamiseks peab minema Eesti majja, venelaste poodi või Eesti pagarisse. Seega ei jää rukkileib siin olles päris võõraks. Mis puutub aga üldisemalt toodete valikusse, siis see on küllaltki lai. Paljud õhtumaise kultuuri kaubamärgid on siin tundmatud, kuid seevastu on palju kohaliku mandri brände. Midagi otseselt üllatavat tavalisest poest ei leia, aga vaheldust pakuvad erinevate rahvuse poed. Hiinakatest võib näiteks koera liha leida.

Kui olime poest isa korterisse jõudnud (3-toaline, II korrus, täitsa viisakas korras, mulle istub küll), avastasime kaupa külmikusse laadides, et ega seal seda toitu nüüd vähe polnud. Samas ei olnud midagi halvaks läinud. Nagu isa ütles, siis toit püsib siin mandril kahtlaselt kaua korras. Eks tehke omad järeldused, millele see viitab. Igatahes panime toidu kappi ning võtsime natuke midagi hamba alla. Kell oli selleks hetkeks kusagil 22.30 kohaliku aja järgi. Vaatasin veel oma e-maili ja suhtlusvõrgustikud läbi ning kusagil 00.00 paiku jõudsin voodisse. Sain selleks hetkeks aru, et olin üleval olnud peaaegu 24h (ajavahe Eestiga on 7h). Seda teades vajusin mütsdi voodisse ning uni tuli momentaalselt.

Järgmisel päeval käisime Eesti majas. Tegu on kohalike eestlaste endi ehitatud hoonega, kus toimub kohalik seltsielu, asub Toronto Eesti Pank, ning võib kohvikust saada eestimaist sööki-jooki (sealhulgas Kalevi šokolaadi ja Saku Originaali). Seal toimus võidupüha üritus. Õigel kuupäeval olid nad lihtsalt liiga hõivatud :D. Kohal olid kohaliku Eesti elu tegelased (mitte küll kõik), ning Eestist oli kohale tulnud Lauri Vahtre. Lauldi aktsendiga Eesti laule ning vaadati filmi EÜS-st. Edasine päev möödus lõõskavas kuumuses, natuke trenni tehes ning leiba luusse lastes.

Hetkel piisab küll. Järgmistes postitustes räägin veel siinsest tänavapildist ning sellest, kuidas ma siin trenni teen :)

Olge mõnusad :)

J-M



No comments:

Post a Comment