Total Pageviews

Sunday, July 8, 2012

Edasisi pajatusi Kanadast

There khallis lugeja!

Umbes nõnda kõlaks tervitus nende väliseestlaste suust, keda ma kohtasin Seedriorus. Seekordses postituses räägin väheke edasi Toronto tänavapildist, Seedrioru külastusest, Niagara joa reisist, ning natuke muustki. Lisan juurde ka mõningad pildid, mille olen jõudnud teha. Mõned Niagara pildid tulevad hiljem, sest need sai tehtud teise seadmega, mida hetkel käepärast pole.

Aga nüüd Torontost. Olles nüüd natuke rohkem siin ringi liikunud, peab tõdema, et arhitektuuriliselt pole siin suurt midagi vaadata, kui võrrelda Euroopa suurlinnadega. Suuri kõrghooneid on siin küll , kuid enamasti pole need enamat kui klaasist kastid (üksikute eranditega). Mingitest vanadest kirikutest pole siin suurt juttu - vanimad on ca 100 +/- 10 aastat vanad ning oma stiililt täiesti mittemidagi ütlevad. Selles osas on Eesti palju põnevam paik (seega võtke mõnikord aega ning külastage erinevaid Eesti kirikuid, täitsa huvitav on). Toronto messikeskuse sissepääs on üldise ilmetu linnapildi seas väike erand - tundus tegelikult üsna ilus, kuid sain seda näha möödasõidul. Plaanin seal veel mingi päev rohkem ringi vaadata kui võimalus tekib. Aga jah, muidu on linn oma hoonete poolest üsna igav. Kastid kastide otsas. Teatud rajoonides, kus elavad rikkamad torontolased, võib näha küll seda, kuidas on üritatud rakendada paleedele omaseid tunnuseid eramute peal, kuid ega need nüüd mingid otsesed vaatamisväärsused pole.

Rääkides siinsetest (maan)teedes, millel ma nüüdseks hetkeks olen sõita saanud, siis ei saa öelda, et need silmapaistvalt heas korras oleks. Taolisi löökauke nagu Tallinnas siin loomulikult ei kohta, aga kuna teed on rajatud betoonist alustele, siis esineb tihti, et selle aluse liitekohad lahti on hakanud tulema (pole ka ime, kui temperatuus kõigub suvise +35 ja talvise -20 vahel). Seega saab siin sõites kuulda ja tunda ühtlast tümpsude seeriat (maanteedel võib taoline asi kesta mingi 10 kilomeetrit; siis paus mõnda aega, ning järgmine tümina tsükkel). Linnas pole seda küll väga tihti, kuid kohtab siiski.

Erinevate kultuuride esindajaid on siin tõesti palju. Osad tuttavad on öelnud, et Toronto on kultuuriliselt pluralistlikum kui New York. Indialasi tundub siin olevat vast et kõige rohkemgi. Tänava peal ringi jalutades kuuleb väga erinavaid keeli. Nii võib juhtuda, et jalutades poodi ja sealt tagasi, jäävad ainsateks kuuldud inglisekeelseteks lauseteks müüja öeldud "Hello" ning "Have a nice day", sest kõik teised poes olijad suhtlevad omades keeltes. Lisaks sellele on siin erinevatel rahvustel omad poed. Nii näiteks viis isa mind ühte hiina ja ühte vene poodi, mida ta ise vahest külastab. Nendes ei kuule isegi müüjate poolelt inglisekeelseid sõnu. Vene poes liha ostes räägitakse ikka letitaguste prouadega vene keeles (loomulikult oskavad nad ka inglise keeles rääkida, aga kliendid enamasti räägivad vene keeles). Mainin lihtsalt ära, et mõlemad poed on keskmise maksimarketi suurused, kui mitte suuremad. Kõige selle juures jääb siin üha rohkem mulje, et siin hakkama saamiseks pole sul vajagi inglise keelt osata. Igal rahvusel tundub olevat oma kogukond, kus toimetades saadakse oma töökoht, elupind, hoitakse pangaasjad korras, kindlustusega seonduv (siin väga oluline) ja muu elamiseks vajalik. Isegi eestlasel, sest siin on eestlastele loodud pank, kindlustusettevõte jne. Tõsi, lapsed saavad oma hariduse siiski inglise keeles ning seetõttu on ka väiksemad kultuurid siin vaikselt nõrgenemas (hääbumas pole võib-olla päris õige sõna). Nii ka eestlased - teist põlve eestlased veel räägivad natuke eesti keeles, kuid nende lapsed enamasti mitte. Nad küll tunnistavad, et neis on Eesti verd ning nad käivad oma siinse kogukonna kooskäimistel, kuid traditsioonidelt on nad rohkem kiindunud Kanadasse.

Siit võibki sujuvalt üle minna Seedrioru Suveharjale. Seedriorg on paik, mis asub Torontost umbes 2h kaugusel (vahemärkusena nii palju, et siin mõõdetakse vahemaid ajaliselt; kõik on mingi aja kaugusel). Rajatud sai see paik Viktor Kingissepa sugulaste poolt (mida siinsed väga ei taha rõhutada), kes omal ajal siia põgenesid. Täpse loomise aasta jään hetkel võlgu, sest mul jõudis see kõrvust mööda tuhiseda ning seedrioru kodukalt ma samuti seda enam ei leidnud. Roman Toi ütles eile, et umbes 60 aastat tagasi. Igatahes on sellest kujunenud paik, kus siinne Eesti kogukond kord suvel (jaanipäeva paiku) kokku saab ning kus nooremad saavad veeta aega suvelaagris. Mina satusin sinna 30 juunil (sündmus ise kestis 29 juunist 1 juulini), kui toimus palvus ja pidulik aktus. Kohal polnud paljusid neid, kellega isa igapäevaselt kokku puutub, kuid tuttavaid nägusid siiski leidus. Noori oli samuti omajagu, kuid erilist vestlusmomenti mul nendega ei tekkinud. Ei oskagi öelda miks. Ju siis ma alateadlikult ka ei otsinud seda. Kuid sellest polnud midagi, sest sain seal vestelda paljude vanemate väliseestlastega, kes pajatasid muidu huvitavat juttu. Vestluste põhjal on mulle jäänud mulje, et paljud väliseestlased on töötanud kindlustussektoris ühel või teisel moel. Esialgne mulje on vähemalt selline. Igatahes vestlesin nendega ja ei saa otseselt öelda, et igav oleks olnud. Eesti aupeakonsul (täpselt selline ametinimetus Kanadas Laas Leivat rääkis vahe peale paar head anekdooti, mille edastan Teile, kallid sõbrad, siis, kui Eestis kohtume. Laas Leivati puhul on huvitav fakt see, et kuigi ta on sündinud ja kasvanud Kanadas, räägib ta ehedas Hiiu murdes Eesti keelt. Jutuajamiste vahepeal vaatasin netist, kuidas Kanteril läheb. Rõõmustamiseks oli põhjust. Õhtul olime isaga abiks jaanitule kontserdi läbiviimisel, sest kutsutud õhtujuht pidi viimasel hetkel ära ütlema ning kuna me juba seal olime, siis otseselt vastu ka ei punninud. Natuke enne lõkke osa toimus veel üks muusikaline etteaste, kus laulsid erinevad siinse kogukonna "hõbekõrid". Kõrvu kostsid Raimond Valgre teosed kui ka lihtsamad Eesti rahvaviisid. Lauljad küll esitasid teoseid tuntava aktsendiga, kuid kokkuvõttes igati tore ettevõtmine - 5+.

Kohe järgmisel päeval oli Canada Day. Erinevalt USA-st või Eestist polnud Torontos kuidagigi aru saada, et tegu oleks enamaga kui tavalise pühapäevaga. Lippude alleed polnud, inimesed tegid päeval tavalisi sisseoste ning vaid raadiost võis kuulda tavapärasest rohkem Kanada artiste. Õhtul küll pidi olema rohkem mida vaadata, kuid selleks ajaks olin ma juba linnast välja põrutanud. Selleks välja põrutamise sihtpunktiks sai Niagara juga. Seda ei pea kahetsema. Kuigi sõit sinna ja tagasi kestis kokku umbes 7 tundi (selle aja sisse jäi ka einestamine ühes restos ning paar niisama vaatluspeatust), oli asi seda igati väärt. Esimest korda elus sai vaadatud lüüside tööd. Üsna põnev isegi (kes pikemalt tahab lugeda, võtku lahti  http://en.wikipedia.org/wiki/Saint_Lawrence_Seaway ; liga pikk jutt et sellest ise pikemalt rääkida). Sõitsime läbi ka sellisest linnast, nagu Niagara On the Lake. Iseenesest väike ja ilus linn, kus saab isegi veebruari kuus golfi mängida (selleks ajaks on seal rohi roheline ja oues u 10-12 kraadi sooja). Omamoodi naljakas oli aga see, et linna läbiva sirge ääres oli 2 poodi, mis olid täis jõuluehteid ning mis olidki aastas 12 kuud toimivad jõulu poed. Üsna kentsakad teised. Aga ostjaid seal oli ning tundus, et ärid tasuvad end küllaga ära. Natuke pärast seda linnakest jäi tee äärde üks kabel, kuhu mahtus istuma 5 inimest. Sellel oli olemas oma kellaga torn, suur Piibel, ning mis peamine - korjanduskast koos religioossete brošüüridega (:D)! Orelit ega harmooniumi poleks sinna kuidagi ära mahutanud, kuid üks vastava äpiga iPad kindlasti.

Igatahes pärast mõningast sõitmist jõudsime Niagara joani. Muidu mitte eriti suur linn oli täitunud paksult turistidega üle kogu maailma (eredamalt jäid silma 3 buddha munka, kellest kaks filmisid üles iga liigutust mis nad tegid oma HD kaameratega). Kohal oli hinnanguliselt miljon turisti + kohalik rahvas. Joa Kanada poolne kallas on täitunud hotellide ja kasiinodega. Samuti seisis selle ääres teletorn. Juga ise oli võimas. Ei hakka siin eriti enda tehtuid pilte lisama, sest netis on oluliselt paremaid olemas, ning kokkuvõttes ei suuda need kuidagi edastada seda muljet, mille see koha peal jättis. Vinge oli ka ilutulestik, mida enamus rahvast vaatama oli tulnud. Esiteks ei oodanudki ma erilist vaatemängu, kuid kui see kõmmutamine ükskord alguse sai, jäin ma silmad taevasse klammerdunult seda vaatama. Üks sähvakas teise otsa, ning kostuvad paugud panid kõrvad võbelema nagu meriseal. Omaette efekti andis ka see, et mõne eriti suure paugu korral kogu joaäärne rahvas tegi "OOOO!!" ja "WOOOOW!!". Grand Final oli loomulikult kõige ägedam. Jällegi midagi sellist, mida piltidega edasi ei anna. Kokkuvõtlikult igati lahe kogemus ja retk.

Nagu lubasin eelmises postituses, siis räägin natuke sellest, kuidas ma siin trenni teen. Noh, ega siin suurt midagi rääkida polegi. See ei tähenda, et ma siin seda ei teeks, aga trenn on trenn. Tegin endale siin ühes spordikeskuses nimega LA Fitness (kodust ca 2-3 minutit) 2 kuu kaardi, kus ma saan teha kõik vajalikud jõu ja ilu numbrid. Kokku läks maksma see pääse 128 dollarit. Mitte just odavaim lõbu, aga ega Tallinnas on hinnad umbes sama. Selle raha eest võin ma külatada keskust nii palju kui tahan. Keskuses on olemas kõik jõuettevalmistuseks vajalik, passeinid, hulgaliselt aeroobse treeningu seadmeid (rattad, jooksulindid jne), saun ja veel üht-koma-teist. Kuna ma olen alates 4. juulist ka tööline, satun ma sinna enamasti natuke enne kella kaheksat. Sellel ajal on keskusesse kokku tulnud hulgaliselt härra bitsepseid. Torsod kui Heraklesel, jalad... mitte nii muljetavaldavad. Üldse on sellel ajal inimesi palju. Õues teen ma trenni ühel kooli staadionil, mis jällegi üsna kodu lähedal. Kummikatet sellel küll pole (savikatte moodi asi), aga joosta laseb korralikult ning ei põruta kah. Muruplatsi kvaliteet meenutab TÜ staadioni oma, kuid ajab asja ära. Nii ma siin siis võimlengi.Senimaani pole õhtuti treenimine ja päeval töö tegemine teineteist seganud. Loodetavasti see nii ka jääb.

Aga hetkel kõik. Lugusid, mida rääkida, jagub veelgi, kuid nendest juba teine kord. Järgmistel kordadel räägin oma tööst lähemalt ja natuke muustki. Kes aga tahab minuga niisama vahest juttu vesta ja otse midagi siinse elu kohta küsida, siis nendel on alati võimalus minuga MSN-i  või Skype vahendusel suhelda või kirjutada mulle e-mailile (juhnas123@gmail.com). Eesti aja järgi olen ma argipäeviti kättesaadav alates 23.30 või 00.00 (:D) ja nädalavahetustel enamasti alates 16.00.

Olge mõnusad. Lisan siia alla mõned pildid senistest käikudest. Neid pole eriti palju, nii et päris Patty ja Selma slideshow´d kartma ei pea.

J-M

Jupike Seedriorust

"Hõbekõride" esitus

Pilt isaga (vast tunnete minu ikka ära)

Lüüsid

Vasaku käe pool Kanada, parema pool USA

The Living Water Wayside Chapel

Vaade Gröönimaast






Natuke riisi? 18kg (40 naela) kotid pole hiina poes midagi erilist


No comments:

Post a Comment